Saadan tervitused pimedast ja külmast Tartust, oma kreemikarva valguse ja värske linnaõhuga täidetud toast. 

2 päeva olen haigena toas istunud. Kuigi eile käisin autokoolis ka, see on siinsamas peaaegu üle tee. Polegi jõudnud kirjutada, et käin nüüd autokoolis. Tegelikult on alles 2 tundi olnud ja need on 2x nädalas, esmaspäeval ja kolmapäeval 17.30-19.00. Tahan load enne Allarit saada :)

Homme üritan kooli minna, kuigi koguaeg on paha olla ja väike palavik külastab mind ka jätkuvalt. Kahjuks olen jubedalt maha jäänud koolitööst, niiet enam pole aega haige olla. Tuleb räigelt õppima hakata. 

Käisime laupäeval tivolis Allari, Kaiti, Steni ja Kataga. Hullult vinge oli, kuid viimane atraktsioon oli viimane piisk karikas. Käisin kõige hullema peal. Kui tavaliselt pole mul kunagi halb hakanud, siis nüüd oli mul nii halb olla, et iga hetk oli tunne, et kohe oksendan. Piinlesin pool ööd selle pärast ning pärast seda ongi mul koguaeg halb olnud. Sujuvalt viirusele üle. 

Pole nii ammu kirjutanud.. 

8.sept oli Katre sünnipäev, mis tegelikult oli päris tore.

14.sept käisime Allariga Fredy sünnipäeval. Nädalavahetustel oleme üritanud võimalikult palju koos olla, sest kooliaeg on nii masendav. 

Eile sain oma koti kätte, mille tellisin. Mulle meeldib. Kui see tugev nahaaroom ka ära läheks, siis oleks super. 

Ma olen nii tihti mõelnud, et nii paljust oleks kirjutada.. Tegudeni ei jõua kunagi.

Kirjutan siis, kui tuhin peale tuleb.

Lõpetan ühe riimiga, mille leidsin, kui inimeseõpetuse esitluseks ideid otsisin:

''Keppi ja keeksi, muud ma ei teekski''

Ma olen nii väsinud.

4.september

Istun maas ja mul on külm.

Täna oli nii pikk päev jälle. Raske ka tegelikult. Ulme, kuidas kool ära väsitab. Peale kooli ei jõua üldse midagi suurt ette võtta. Tunnid läbi, käisime raamatukogus ning kuna ilm oli niinii ilus, et kahju oleks olnud nende külmade kiviseinte vahele tulla, siis istusime Emajõe äärde murule, kus rääkisime juttu, sõime Anna toiduvarusid ning nautisime viimast sooja päikest.
Pärast käisin apteegist ja poest läbi ning Kodus ja Võõrsil ajaks jõudsin teleka ette. Tädi Monica tuli külla, tõi Saksamaa asjad ära. Rääkisime toas pool tundi, kuigi Henri ootas all autos. Fredy tegi autojuhiload ära! Ja Monica ise käib nüüd koolis ja rääkis kui hirmus alguses kõik on, kuid vähemalt on ta rahul. Läksin alla ka korra, vaatasin nende haige koerakese üle. Henri ütles et ma korralikku toitu sööks mitte taimetoitu, sest rääkisin et täna oli brokkoli püreesupp, mis tegelikult oli hea, kuid natukene liiga soolane, seega palju alla ei läinud.
Pärast helistas vanaisa ka, uuris tervise kohta ja kas arsti juures olen käinud jne. Ütles, et ma pean kindlasti kuhugile kuurorti minema, et paraneda. Lubas isaga rääkida sellel teemal.
Emaga olen ka 2 korda pikalt rääkinud. Kõigil on suva ja siis ühel hetkel kõiki huvitab? Noh, ei taha ülekohtune olla, kuid kui teised ka paanitsevad ümberringi on üsna raske.

Saksamaalt sain vähemalt neid häid komme ja sokolaadi :)
Tädi andis mulle mingid heegeniidid ja lõngad, niiet loodan vaid et mul jääb kooli kõrvalt aega midagi endale kududa ka, sest see periood tuleb kirjanduses 4 raamatut läbi lugeda ja saksas millalgi 2. Lisaks nkn inglise keeles ka veel kunagi ja kirjandust on peale selle perioodi veel 3. Niiet.. meilt tahetakse ainult seda: õpiõpiloeõpiloe

Homme on ühe tunni võrra lühem päev kui täna ja eile. Võidan 75 minutit. Mõtlesime Kadriga kinno minna.

Tegin täna korralikku sööki ka. See mittesöömine jms teeb veel haigemaks, seega tegin riisi hakkliha-tomati-paprika seguga. Nii hea tuli!:) Ja paprikat ma muidu ei söö, kuid nüüd selle suvega olen õppinud seda sööma toidu sees. Nii hull polegi nagu koguaeg arvanud olid. Selle maitse ja lõhnaga harjub ära.
Isa kommikarbist panin ka 3 kommi pihta :$


Tegelikult just lõpetasin õppimise. Uni on juba. Võtan ühe hästi kuuma duši ning kui jõuan, siis loen natukene raamatut ja kui ei jõua, siis jään kohe magama.

Musikallipai,
Helen

halb endast välja

Mida enam sekundid liiguvad ja tundideks ning päevadeks muutuvad, seda enam jõuab kõgile rakkudele mu kehas kohale, et kool käib juba täies mahus ja praegu on minu kohustuseks õppida.
1. septembri hommik oli minu jaoks täielik katastroof. Olin sellest häiritud kogu päevaks ning õhtul, kui jõudis kätte tõsiasi, et alati ei saa seda, mida tahad ning kui ennast õigel ajal väljendada ei oska, siis toimub pööre, mis muudab hommikused probleemid õhtu omadega võrreldes täiesti tühiseks. Öö ja päev jooksvad pisarad, piinarikas valu minu sees ja peavalu olid minu õppetunniks ning mingis mõttes võibolla ka karistuseks selle eest, et lausumata jäi vaid see üks sõna, mida ootasin teiselt, ''tule''.

Olen inimene, kellel on raske ennast mitte süüdistada. Isegi kui ma tõesti süüdi pole, ei suuda ma seda tunnistada, sest ma lihtsalt leian ja tunnen seda alati endas.
Ema ütles mulle, et ma mõtlen liiga negatiivselt ja tõmban sellega kõik halvad asjad endale ligi. Ja Allari ema ütles, et ma ei tohi nii palju kurvastada.
Ma ei oska teisiti. Ma ei tea, kuidas vähem kõigi pärast muretseda. Ilmselt pean alustama sellest, et püüan harjuda mõttega, et mina ei saa alati kõige halva põhjus olla ja ükski inimene ei suuda kõigi eest muret tunda.

Rääkisin täna vanaemaga. Esimest korda rääkisin talle kõik oma probleemid tervisega ära. Ta muudkui sõnas, et miks ma ikka nii nõrk olen ja see pole aus, et nii noor inimene nii palju kannatama peab. Kõik on kahjuks nüüd palju hullemaks läinud kui enne ning on hetki, kus ma ei suuda tõusta, kõnidada ja isegi mitte istuda. Õudus.
Ja kui aus olen, siis kardan, et sõnad, mis mulle kunagi öeldi, võivad reaalses elus tõeks saada. Et ma jään ratastooli.
Kuigi mulle on juba pea aasta räägitud, et ainult bioloogiline ravi võib mu terveks ravida, pole ma kunagi kedagi kuulda võtnud. Nüüd olen ma selle üle põhjalikumalt mõelnud ja tean, et pean usaldama neid, kes teavad rohkem. Tuleb lihtsalt oma hirmudest üle saada, sest ma ei taha enam iial kogeda seda, mis oli aastaid tagasi.


Esimene pikk koolipäev on möödas. Klassis on uus poiss ja tüdruk. Kõiki tunde on 3*75min (enne 2*90+45min). Ajas me midagi ei võida ega kaota, kuid mulle isiklikult sobivad 75 min tunnid paremini, sest ma ei väsi nii ära lõpus. Tunnid algavad 5 min varem, 8.05, kuid koolipäev lõppeb hiljem. Täna 15.50.
Koolimaja imeb must kõik jõu välja. Kohe esimesel perioodil on meil kunstiajalugu, milles kevadel läbi kukkusin. Kardan, kuid teen kõik selleks, et see enam ei korduks.

AGA tegelikult pole ma üldsegi nii negatiivne koguaeg! Need, kes mind tunnevad, teavad, milline ma tegelikult olen kui ma olen vabaaaa. Ja see on naljakas.

Täna sain Allariga kokku ja nüüd on südames parem olla. Käisime poes ja sõime minu juures pitsat. Otsisime tund aega bussiinfot. Nii hea oli, et teda nägin, kuid jälle tunnen end süüdi selles, et ta hambaarstile ei jõudnud. Lollid bussid :(

Hm, 31. augustil oli muidu isa sünnipäev. Kinkisime hästi ilusad kruusid talle. Ühe sellise, kus oli mu emast ja isast pilt ning ühe, kus olid lapsed. Termokruusid, ehk pilt tuleb välja siis kui kuuma vett sinna panna.
Kruusipilt ka:

Pildistamine ise oli väga lahe. Tegime palju pilte, kuid ainult seesama 1 oli selline, mida keegi ära ei rikkunud. Vähemalt oli naljakas ja saime palju naerda.

Panen mõned need mitteõnnestunud pildid ka:

Kuid selle teemaga lõpetades- kõige tähtsam et sünnipäevalisele meeldisid!
Ta pidas ka samal päeval. Mingid ta sõbrad ja sugulased käisid. Korralik pidu oli väljas, kuigi mingi 11 oli kõik enamvähem läbi ja mina igatahes jäin magama kohe kui patja puudutasin.

Praegu on mul väga tugev peavalu, kuid kui valuvaigistit võtaks siis sureks öösel maokrampidesse nagu täna päeval ja eelneval ööl, kuigi ma ei võtnud rohte. Mittesöömise pärast oli see.

Mu blogi on umbes nagu lugu ühe inimese hädadest, vingumisest ja ebaõnnestumistest. Kõik pole ju koguaeg nii kurb.
Loen John Gray raamatut ,,Mehed on marsilt, naised veenuselt''. Ulme, kui tõene kõik on, mis seal kirjutatakse. See on selline psühholoogiline raamatu, mis räägib sellest, kui erinevad on mehed ja naised. Millised on nende vajaduses ja kuidas üksteist mõista jms. Lugesin seda just enne blogimist ja meelde jäi lause ,,Kui teha mehest oma ainumas armastuse ja toe allikas, asetab see temale liiga suure koormuse.'' Ja minu ainuke toetustala on Allar, sest ta on mu parim sõber. Ja mu vend. Ja minu oma päris poiss.
Loodan, et saan hakkama ka ise :)


Kuid ma lõpetan. Kell on 22.22. Mul on mingi tunniajane kell sees. Märkan alati neid ühesuguseid numbreid.

Tsauuuuuuuuu!

Me ei meeldi päikesele enam

Esimene juuli 2012. See saatuslik päev, mil minu blogi sissekanded jäid millegipärast vaid mõttemaailma. Nüüd on aeg see müür minu ja blogi vahel lahti murda ja uuesti järjele aerutada.

August. Suvekuu, täis vihma, äikest ja külmi tuuli. Miks ei tahtnud suvi sellel aastal meieni jõuda? Kas tõesti arvas ta, et meie eestlaste, kui peaaegu et Põhjamaa rahva jaoks sobib külm paremini? Siinkohal loodan ma sügavalt, et eksin ja päike leiab meid jälle üles. Mõned kuud ja küll ta avastab meid jälle! Kõik eksivad vahel rajalt.

Ma tahan öelda, et ma armastan suve. Niiväga, et ei taha sellest lahti lasta. Koolile ma ei mõtle.. pff pidin ma selle sõna välja ütlema. Nüüd mõtlen. Õudne.
Igatahes, ma tahan suve!! Palun. See möödus nii kiiresti. Liiga kiiresti!

Mõned eredamad asjad, mis peale viimast postitus veel meelde on jäänud, on Allari sünnipäev, vapustavalt mõnus Kauksi tripp parima seltskonna ja matkabussiga, mu ema ja tema õe sünnipäev, kus ka Allar oli, Saaremaa rannapeo reis Allari ja Mattuga, Palamuse peod, paar mõnusat vesika õhtut ja pidu, piknikud. Ilmas olen pettunud, kuid kes poleks? :(

Täna käisin juba traditsiooniks saanud Kallaste laadal, kust sain mõne päris hea leiu. Parimaks pean hetkel oma megasoojaid ja ülipehmeid lambavillast sussikesi. Just see, mida vajasin!


Kui ma aus olen, siis mul tuleb nutt peale, et sinna kooli tagasi pean minema. Ma ausalt juba praegu ei jaksa.

Ahjaa, ostin juulis basskitarri. Eile värvisin juukseid ja vahepeal oli mul oranze salke juustes. Allari vanavanaema kappidest sain ükskord megapalju armsaid kampsuneid! Meil on Allariga nüüd samasugused pusad. Ja ma ei saa ilma temata elada.
Ja homme lähen linna. Esmaspäeval tulen. Teisipäeval on meil oma kalli Kauksi seltskonnaga plaanis Võrusse spaasse minna, et viimast korda enne kooli tõeliselt mõnusalt lõõgastuda!

Helen

Ma ei taha siia midagi kirjutada, sest ma ei oskaaaaa,
aga postitan siiski pildi, millel on minu jaoks kõik, kuid teile võibolla mitte midagi.

Mõtlesin, et paneks siia pildi tädi pojast Villust.
Kui mulle muidu lapsed väga ei meeldi, siis tema, Raul ja Heleri on absoluutselt erandid.
Ta on nii armas ja ei nuta minuga üldse :)