Kui hurmavalt naljakas on jälgida kahte kapuutsi sisse mässitud meest koos vaipa kloppimas. Peegelpildis jõulised liigutused ja peensusteni viimistletud koostöö.
Tahes tahtmata tuleb tahtmine vaip kaasa võtta ja välja seda kloppima minna. Toob see ju suure tekikoti täie värsket õhku tuppa.

Lühikeste valgete juustega naine kõnnib juba tundideviisi akna ja toa vahet. Vaatab aknast välja, teeb isegi aknaluugi lahti ja uudistab pead kõõlutades majaesist. Märkab mind rõdu ukse ees lugemas ja ta teab, et ma näen teda. Kohkub ja heidab kardina varju. Piilub selle tagant mitu korda, iga kord pettudes nähes, et ma tema tegevust jälgin.

Pühapäevane lõuna

Mõnikord polegi midagi rohkemat vaja, kui olla mõni päev eemal oma väikesest üürikodust, mida küll vaid kooliajal endaga osastan, astuda sisse metalsest uksest ja näha päikesekiirtest valgustatud puhast, vaid minu asjade päralt laiutavat korterit ja hüüda kõhus- kodu!
Võttes aega vaid enda jaoks, kõigist teistest eraldatuna istuda rõduukse ette maha, sest väljas on liiga külm, nautida sooja päikest ja tuppa hiilivat karget tuult, avada raamat tassikese rohelise jasmiinitee juurde ja leht lehe haaval kellegi teise mõtteid ja tundeid lugeda. See ravib.
Enne ei saanudki aru, mis minus kaduma oli läinud või millest puudust pean tõdema. Mõni tunnike eraldatust, enesega rahulolu ja raamat. Kindlasti raamat, sest selle läbi kogen kedagi teist.