ENKA ENTRUM SuperFinaalis !

Ma olen niii rahul! Meil läks täna ENTRUM SuperFinaalis väga hästi!
Olime teine meeskond, kes esitluse tegid. Kokku oli finaali jõudnud projekte 33.
Jah, tegime oma esitluse ära, jõudsime ilusasti 3 minuti sisse. Ma ei läinud isegi eriti närvi ja jutt jooksis hästi! Peale rääkimist hakkas küll käsi värisema, aga ilmselt juba pingelangusest.
3 minutit pommitati meid küsimustega ning seejärel lahkusime lavalt ning meid juhiti koridori, kus tehti meiega videointervjuu. Peale seda pandi meile silmaklapid pähe ja viidi meid sellesse kuulsasse VIP ruumi!! Vinge, tervitusnaps ja snäkid ning mingi aja pärast läksime tagasi teisi kuulama saali.

Kokkuvõttes, ma olen õnnelik ja endaga rahul, et selle asja lõpuni viisin. Et MEIE viisime. Suurepärane! Julgelt edasi uute tegude poole!

PS! 3. mail on autasustamine, siis saame teada, kes võidavad jne. Kõik olete oodatud! Tegemist on siiski avalikkusele avatud üritusega.

LOO OMA ENERGIA!

Sõbrapilt Keity ehk Morsus Stella projektijuhiga!

ENKA fännclub!!

Küsimused?

Mikker viltu käes ja mõtlemisnägu peas, ma sain hakkama!

Valmistustoolidel oma korda ootamas!

Kuula

WE CAN DO IT!

Helen

Kevad paitab hinge

18 päeva naeru, kurbuse, rõõmu, viha, lootuse, ebaõnnestumiste, kordaminekute, nutu, armastuse, kukkumiste ja kõigega, mida üks elu anda saab, on möödnud ilma ühegi postituseta. Ei oskagi öelda, mis on selle põhjus. Võibolla tunnen, et pole mõtet enam absoluutselt kõigest kirjutada siia. Parem teha seda siis, kui tekib tunne, et jah, nüüd tahan, nüüd võiks. Mitte et ma blogi vahepeal külastanud poleks.. muidugi olen. Loen ise ja lasen teistel lugeda. Lugejad pole kuhulegi kadunud, naljakas. Ikka ja jälle vaatate te seda sama lehte, mis pole nii pikka aega uut ilmet võtnud. Nüüd see muutub. Te leiate siit midagi uut. Loete. Võibolla jätate pooleni. Midagi suurt oodata pole.

Kiire on olnud, kuigi vahepeal oli vaheag. Entrum programmiga oleme kõvasti vaeva näinud ja juba laupäeval on finaal. Ma sügavalt loodan, et saame hakkama ja kõik läheb hästi!


Kevad on käes. Arvan, et võin seda öelda. Minu südame on see igatahes juba vallutanud ja ei suuda ära oodata seda kahte nädalat, millal lõpuks maale saan minna. Looduse ärkamist imetleda. Lumikellukesed õitsesid juba eelmisel nädalal, aga kõige rohkem igatsen oma lemmikuid- sinililli. Mäletan, et kui väiksem olin, siis alati toodi mulle sünnipäeval sinililli. Ja kui mul solfedzo proovieksam oli, siis Gert tõi ka sinilille, et mul hästi läheks :)

Kevad on lihtsalt niinii ilus. Jõudu andev. Hommikuti on lihtsalt nii mõnus kooli jalutada. Õigemini.. kui ma üldse üles suudan tõusta. Mõtlesin hommikul, et tahaksin koolist ära tulla ja täielikult magamisele pühenduda. Neid mõtteid teeb uni. Absoluutselt, sest mis elu see oleks, kui ainult magada. Kui vahepeal üles ei peaks ärkama ja uni oleks alati magus ja sügav, siis isegi kaaluks seda.

Midagi minu jaoks olulist ka. Sain vanaemalt ja sugulastelt sünnipäevakingituse juba kätte- õmblusmasina. Lõpuks ometi! Mõtteid on juba palju ja tahaks ainult teha ja teha ja teha.
Uus arvuti on mul ka. Selline mõnus, sinine. Rahul!

Imelik mõelda, et 12 päeva pärast olen 17 ja sellest veel aasta ning see kauaoodatud 18 ongi käes. Polegi nagu midagi erilist.


Hakkan Gustave Flauberti ,,Tundekasvatus'' lugema. Paks raamat, aga loodetavasti tasub end ära. Sain Karlilt šokolaadi ka selle eest, et ära loen.
Tahaksin veel Kata salli võimalikult kiiresti valmis kududa. Selline armas, pehme kollane.

Aga ma arvangi, et võtan nüüd oma greibi ja raamatu ühes ning suundun voodisse kahe teki sisse ja hakkan lugema... või jään lihtsalt magama.


Head,
Helen

I may not be perfect, but I've always been true. I may not be worthy in your eyes.

vihmapojakesed

Terve päev on sadanud vihma. Natukene sügisetunne tuleb.

Tegelikult väljas ma täna käinud polegi. Pole kedagi näinud, ega kellegagi eriti rääkinudki. Ärkasin.. millalgi. Hommikul käis ema läbi korra. Tõi ühe lehe ja siis läks koju. Millegi pärast pani ta mulle bioloogilise ravi brošüüri voodile. Ütles, et saan lugeda. Jube, kui see tõesti ainus viis on, kuidas ma terveks saaksin..
Hakkasin vaikselt õppima ja nii see päev mööduski. Mitte et ma palju targem oleksin. 20st teemast 11 on läbi vaadatud, kuid mida ma neist mäletan? Ei midagi pm.
Palavik on ka millegipärast tagasi tulnud. Võibolla on see pingest. Võimalik.

Teen veidi romantikat. Küünal ja tee. Mõnus. Selline hea rahustav.
šokolaadihuulepalsam ka oma heahea lõhnaga. Peaks tuttu minema.

Tegin eile endale uue sayat'i. Vana kustutasin kunagi ammu ära. Saate siia kirjutada, kui tunnete, et tahate.
http://sayat.me/helenloos

Ja nagu tädi mulle kunagi ütles, siis kriitika viib elus edasi.


Kuid.. mis ma siis vahepeal teinud olen?
Koolis on väga raske ja kiire aeg hetkel. Eelmisel nvl olin kodus. Vahepeal oli mu arvuti ka päris katki, õnneks Allar tegi korda. Ja hea, et ta mul olemas on.
Neljapäeval oli naistepäev. Direktor ja huvijuht käisid tundide ajal klassides ja jagasid naistele kommi. Armas:) Läksin koolist suure ringiga koju, siis sain Annaga rääkida. Kodus otsustasin, et teen koogi emale ning läksin poodi. Tagasi kodus olles avastasin, et mul pole küpsetuspulbrit ning käisin uuesti poes ära. Küpsetasin banaani-šokolaadikoogi. Emale väga maitses. Võtsin kooli ka kaasa ja nüüd pean seda mõni päev uuesti tegema, sest kõigile nii meeldis.
Päev võttis veidi ootamatu pöörde. Allar tuli minu juurde veidikeseks ööseks ning öösel läks bussi peale ja praegu elutseb Soomemaal. Tõi mulle ja emmele lille kaa! Suutsin algul need koos veega ümber ajada, siis kukutasin mingi asja maha ja lõpuks lõin oma toast väljudes pea vastu seina ja sain suure muhu. Õnnelik. Ja siis tema emme saatis isetehtud saiakesi ja need olid niinii head. Suurepärased!
Kui muidu tundub tuba koguaeg öösiti nii külm, siis temaga on nii hea soe:( Igatsus on hiiglaslik.



Agasiiski, lõpetan selleks korraks ja valutan veidikene.

Helen

Päeval üks.. öösel teine.

Mõtlesin, et võiks ju.. kirjutada. Oma mõtetest, tunnetest, sest seda kõike on liiga palju kanda ühele pisikesele hingele siin ilmas.


Ma tunnen, et ma ei saa hakkama. Et ma lihtsalt ei pea sellele survele vastu ja põrun. Selline tunne, nagu iga päevaga muutuks ma aina nõrgemaks, maailma poolt üha rohkem mõjutatavamaks. Pisikesed praod paisuvad järjest suuremateks mõradeks, kuni lõpuks on sellest kõigest järel vaid üks suur kilde täis lõhe. Kuristik minu hinges. Jääb vaid oodata, millal tuleb see hetk, mil ma enam ei jaksa. Ei jaksa tõusta, olla, hingata, elada.. mõelda.


Teisest küljest.. miski nagu rõhuks mind vastuvoolu sumpama. Raskustele vastu astuma ja endast kõike andma. Kuid.. kui mul pole midagi endast anda. Mis siis saab?
Ma ei taha veel nii lihtsalt alla anda. Aga ma lihtsalt ei jaksa. Uskumatult raske on leida seda motivatsiooni ja jõudu, et jätkata, paremuse poole püüelda.
Tunnen hommikuti kevadet oma südames. Heledaid päikesekiiri ja värsket lumesulamisvett oma jalge all. Ma armastan kevadet. Sellistel hetkedel tunnen, et sealt peab tulema midagi minu jaoks. Midagi, mis mu emotsioonilaegast parandaks. Midagi paremat kui see, mis on praegu.


Ehitan pidevalt enda ümber olematuid müüre. Ma ei tohi olla nii nõrk, nii emotsionaalne ja haavatav. Mitte teiste jaoks. Mitte nende nähes. Väliselt üks, seest teine. Aga teie seda ei näe.


Kuid ometigi.. Ma tean, et on see üks, kes on alati olemas. Isegi kui teda päriselt pole, tunnen teda oma südames ja see on hea. Põhjus, miks vastu pidada. Tema nimel. Või... nende nimel?


Ma olen tiiger.
Luban endale, et pean vastu. Ainult üks lõputu, räsitud nädal veel. Ainult üks. Ma pean. Tiiger.

Helen.