teekond

See on hea hetk, kui saad aru, et oled tundmatuseni muutunud. Või et.. sinu mõttemaailm on hoopis teine kui varem.
Ma ei mõtle enam kunagi nii, et tahan olla see sama, kes ma varem olin. Ei taha. Elus tuleb edasi liikuda, mitte ühe koha peale tammuma jääda.
Minu teekond isiksuseni on igikestev.

Mõnikord ei saa teine inimene aru, mida ta sulle teeb.. isegi kui arvad enesest sidruni välja pigistanud olevat...
Sidruni, mille pigistasid tühjaks lõpmatust seletamisest, mis on õige ja vale, mis teeb head ja mis mitte.

Aga Sind ei kuulata.

Ma ei tea ja ei suuda mõista, miks mulle kõik nii valus on.

Kui hurmavalt naljakas on jälgida kahte kapuutsi sisse mässitud meest koos vaipa kloppimas. Peegelpildis jõulised liigutused ja peensusteni viimistletud koostöö.
Tahes tahtmata tuleb tahtmine vaip kaasa võtta ja välja seda kloppima minna. Toob see ju suure tekikoti täie värsket õhku tuppa.

Lühikeste valgete juustega naine kõnnib juba tundideviisi akna ja toa vahet. Vaatab aknast välja, teeb isegi aknaluugi lahti ja uudistab pead kõõlutades majaesist. Märkab mind rõdu ukse ees lugemas ja ta teab, et ma näen teda. Kohkub ja heidab kardina varju. Piilub selle tagant mitu korda, iga kord pettudes nähes, et ma tema tegevust jälgin.

Pühapäevane lõuna

Mõnikord polegi midagi rohkemat vaja, kui olla mõni päev eemal oma väikesest üürikodust, mida küll vaid kooliajal endaga osastan, astuda sisse metalsest uksest ja näha päikesekiirtest valgustatud puhast, vaid minu asjade päralt laiutavat korterit ja hüüda kõhus- kodu!
Võttes aega vaid enda jaoks, kõigist teistest eraldatuna istuda rõduukse ette maha, sest väljas on liiga külm, nautida sooja päikest ja tuppa hiilivat karget tuult, avada raamat tassikese rohelise jasmiinitee juurde ja leht lehe haaval kellegi teise mõtteid ja tundeid lugeda. See ravib.
Enne ei saanudki aru, mis minus kaduma oli läinud või millest puudust pean tõdema. Mõni tunnike eraldatust, enesega rahulolu ja raamat. Kindlasti raamat, sest selle läbi kogen kedagi teist.

Teate, mis tunne on seista kuristiku äärel, olles vaid mõne millimeetri kaugusel põhjatust kukkumisest?
Mina tean.

Olen nii väike ja ei jaksa taluda teie vihkamist, alandusi ja halbu sõnu.

I'm not living, i'm just killing time

“Most people die at 25 and aren’t buried until they’re 75.” —  Benjamin Franklin

..... aga võibolla ma suringi juba varem ära.

Kuidas inimesed ennast igapäevaelus tappa üritavad

See pole nii, et keegi aru peaks saama või nähes- mõistma.

Mis tunne on minna üle tee vaatamata, kas parasjagu autod sõidavad või ei?

Kas enesetapp on tõesti nii vääritu tegevus?
See on lahendus. Ärge öelge, et pole, sest see on.

On keegi unistanud sellest, et igal inimesel oleks nupp, kust ennast välja saab lülitada? Et ei peaks valu tundma ega enesetappu tegema. Mõnikord on valu nii suur, et sellega edasi ei saa elada. Siis on seda nuppu vaja. Selleks, et me ei saaks öelda, et elu läheb paremaks- me ei tea seda.
Kui praegu tagasi mõelda, siis tean- elu ei lähe paremaks.
Kui vajutan nuppu, siis ei tea ma, mis edasi oleks võinud tulla.

Ennast piinates tapame vaid sisimuse. Me pole ega saa kunagi enam olla need, kes kord olime. Võibolla ongi tore.

Ei.. mida ma räägin.

Jutustus

Ühel hetkel. Praegusel hetkel. Tuli tunne.
See tunne on selline, et ma jagan teiega ühte lugu, mille mõni aasta tagasi kirjutasin.

--------------------------------------------------------------------------------

Läksin läbi vihma ja pori

Oli alles oktoobrikuu algus, kuid õhtud olid juba pimedad kui polaarööd ning päikest polnud isegi päeval õieti näha, sest paksud tumedad pilved kaklesid vaba ruumi pärast niigi üleküllastunud taevalaotuses. Üha tihedamini nutsid nad kokkusurutud hingamisruumi pärast ja maapind muutus aina märjemaks ja märjemaks. Jõed hakkasid iga päevaga kiiremini voolama. Tee kaotas oma endise liivase ilme, kattes end üha enam suurenevate poriloikudega. Paks pruun löga mässis maapinna enda alla, haarates kaasa kogu ilu ja värvid, mis sügisest veel alles olid jäänud. Kogu maailm tundus ühtlaselt porine ja märg.

Pidin minema läbi selle sombuse välja koju. Juba esimestel sammudel tundsin, kuidas mu nahk ja riided väikeste pilvepisaratega kattusid. Aeg-ajalt läbistas mu keha kange tuul, otsides avasid, kust mu niiskete riiete alla pugeda. Püüdsin leida võimalikult kuiva teekonda, kuid see ei õnnestunud, sest iga kord, kui jalg maapinda puutus, tungis vesi mu kulunud saabastesse. Iga samm muutus aina raskemaks. Arvasin, et olen lihtsalt väsinud, kuid tegelikult oli pori mu saapad endasse tõmmanud ja need hoopis porikäkiks voolinud.

Lõpuks jõudsin koju. Tuppa astudes vallandus minust siiras rõõm kuiva ja puhta põranda üle. Veel enne, kui kardinad akende ette tõmbasin, vaatasin korraks välja. Pilt, mida nägin, oli hoopis erinev sellest, mida seletas silm ise seal olles. Pilved kiikusid taevapiiril, tekitades värviliste lehtedega puudes lihtsa tantsurütmi. Vihmapiisad tantsisid aknaklaasil ning mängisid maapinnal ringmängu. Isegi pori tundus naervat. Sellel õhtul ma kardinaid ette ei tõmmanudki, sest vaatepilt tekitas minus seletamatu õnnetunde.                                                                          


Helen

hingepragu

Juba pikemat aega tunnen, kuidas mind rõhuvad asjad, mis on juba ammu ära olnud. Nimelt on poole aastaga olnud kaks insidenti, peale mida pole ma suutnud ilma kahetsustundeta edasi minna. Mitte selle pärast, mida ma teinud olen, vaid just selle, mille tegemata jätnud olen, kuid mis nendel hetkedel just need õiged tundmused paistsid olevat.
Esimene oli suvel Palamusel peol, kui sadas paduvihma ning piisad armutult maad püüdsid uputada. Istusin vihma eest varjul ja täitsin oma tühja kõhtu baaris pingil. Sinna jooksis üks noor poiss, kes nii väga meenutas mulle mu oma venda, olles umbes sama vana ja tõmmu. Arvata ju võib, et ta otsis kõigest vihma eest pelgupaika, kuid mulle näis kõik teisiti. Tal oli nii hirmunud pilk ja olek. Ma vaatasin teda ja tema mind. Tundsin, kuidas ta nagu tahaks mulle öelda midagi. Sel hetkel olid mul süümepiinad selle pärast, et ma sõin. Et mul oli toit käes. Mul oli tunne, nagu oleks ta just põgenenud või vajaks abi. Võitlesin minuteid endaga, et võtta kokku see julgus, minna ligi ja lihtsalt küsida, kas temaga on kõik korras või kas ta vajab midagi. Ma ei teinud seda. Ja tema viibis tegelikult ruumis vaid mõne hetke ja lahkus. Kui halb oli mul pärast olla.. Mul oli millegi pärast tunne, et ma saan aru, mida tema tunneb. Nagu ma teaks täpselt.. ja see tunne ei läinud ära. See püsib siiani.
Teine oli vaid mõnda aega tagasi, detsembrikuus. Just sellel kõige külmemal ajal sellel kuul, kui väljas olla oli tõeline katsumus. Olin vaid mõnda aega õhu käes, kui tundsin juba, kuidas oma keha on raske tunnetada. Pidin teed ületama. Foor oli punane ning sinna oli kogunenud juba palju inimesi. Ja siis ma märkasin teda, üsna enda lähedal. Üks vana mees, kes kepi abil imeväikeste sammudega ja vaevaliselt edasi liikus. Väike toidukott käes. Ta ei olnud ei kodutu ega joodik. Korralikud, puhtad riided, kuid nägu täis valu ning siirust. Ainuke mõte oli see, et kuidas ta küll hakkama saab, kui väljas on niinii külm ja mina, liikudes kiiresti, pidin juba külma pärast murduma. Ma tahtsin temalt küsida, kas ta vajab abi. Need minutid, sekundid foori taga tundusid nii pikad. Sel hetkel tuli kõige vääram mõte minu pähe: Kuidas inimesed vaatavad mind, kui ma lähen? Ja samas ei suutnud ma mõista, miks mitte keegi ei aita? Mitte keegi. Võibolla poleks ta abi vajanudki, kuid.. mille kuradi pärast ma olen selline- foor läks roheliseks ning koos inimmassiga hakkasin mõtlematult edasi kõndima. Keha tegi üht, mõistus teist. Teadsin kui raske on mul pärast selliste tunnetega edasi minna, kuid tegin seda ikka. Kui valus oli mul terve see õhtu mõelda, kui halb inimene ma olen. Meie oleme.
Lubasin endale, et see oli viimane kord. Ma teen vigu selleks, et neist õppida ja aru saada, mis on õige. Nüüd ma tean.
Samas olen aidanud inimest, kes valetas mulle silma. Üks mees, kes siin lähedal elab. Korjab pudeleid prügikastidest ja nii iga päev. Mul oli valus seda vaadata. Ühel päeval kohtasin teda oma maja ees ja hakkasime rääkima. Sain teada, et tal on käsi haige ning selle pärast ei saa ta tööd teha. Ta ei joo. Tema aias on alati palju linde- ta toidab neid. Süda muutus hellaks. Tõin toast kõik pudelid ja hunniku sente. Mul polnud kahju, kuid mõne päeva pärast pettusin nii sügavalt, et raske on enam kedagi uskuda. Õigemini.. uskuda iseennast- tunded ja mõtted, mida ma kedagi nähes tunnen- need on valed? On raske kirjeldada seda tunnet, kui vaatasin aknast välja ning nägin seda sama hea südamega vanameest pudel käes mööda tänavad tuigerdamas. Viha. Pettumus.

Saan ma end üldse enam usaldada?