See on hirmus, kuidas raiskan aega mitte midagi tehes. Kurb.

i can be a hero, i can be a star

Soovin teiega jagada ühte laulu. Kuulake see palun ära, kuid edasi ärge lugege, sest tahan rääkida, mis on selle loo tegelik sõnum.

Kuulasin seda juba pikka aega, teadmata, mida need sõnad tegelikult endas kannavad. Nüüd kui olen selle avastanud, on lool mulle hoopis teine tähendus. 

Loo sõnad ja mõte võivad algul arusaamatuks jääda, kuid kui tutvute selle naise elulooga, saate aru, mida ta öelda tahab. Nimelt kaotas ta 22 aastaselt tütre. Loo kirjutas 35 aastaselt ning ta mõtleb nende sõnadega oma tütrele, kes oleks samal ajal olnud 13-aastane. Ta kirjeldab läbi ilusate sõnade kurbust ja ängi, mis tema kaotus talle toonud on. Ta kirjeldab seda, kui ilus ta tütar olnud oleks. 

Ilmselt sellist valu ei saa kunagi keegi ära võtta.

Kuula seda uuesti, kas pole mitte hoopis teine lugu?

Helen

you can't touch me, I'm on a different plan

Liigun selles suunas, et õpin ennast uuesti tundma. Ma tahan teada, kes ma olen, mida ma teen, miks ma siin olen. Praegu ma veel ei tea, aga ma uurin.
''uuesti tundma''- olen ma seda üldse kunagi teadnud?
Üks kadunud hing.

Kõik minu sees on nii vastuoluline. Tahan üht, teen teist. Mõtlen üht, ütlen teist.
Ma ei saa aru, mida ma tahan. Vähemalt seni, kuni ma ei tea, mida ma tahan. Ma tahan teada.
Tahan tunda, et ma elan, mitte lihtsalt olla ja teha midagi..
Sisimas ma tean, kuhupoole liikuma peaksin, kuid ma ei oska. See kinnine olek ja kuidagi.. nagu sein oleks ees. Just, sein. Kivi kivi haaval tuleb seda lõhkuma hakata. Kasvõi liivatera haaval. Ma arvan, et sellega saaksin küll ajapikku hakkama. Aga aeg ei oota.

Ma olen tiiger.

Üksildus.
See on midagi, millega olen õppinud toime tulema. Ja vahel see isegi meeldib mulle. Tuleb õppida armastama kõike, mis on elu paratamatuseks, sest lõpuks oleme me kõik ÜKSI. See lihtsalt on nii. Ja ma ei karda seda.


Olen endale selgeks teinud, et kõik mis ei meeldi või mis teeb mulle halba, sellest tuleb lahti lasta. Ja nii on palju parem edasi minna. Kohe väga palju parem.
Samm iseendani.



Helen

10 fakti

Mõtlesin, et päris huvitav oleks teha sellise väikese faktikogumi minu kohta. Et lihtsalt ise ka aru saada, mis ma siis üldse olen?

1# Magan aasta läbi 2 tekiga (jah, ka suvel.. mitte, et mul külm oleks, aga ma ei jää teistmoodi magama, pole kindlustunnet).

2# Mul on igal öösel midagi kaisus (tavaliselt mõmmi, parematel aegadel Allar ning kui kumbagi pole, siis tekk või padi!)

3# Ma ei kammi juukseid (võibolla.. kord-kaks kuus, kuid mitte kunagi rohkem..)

4# Armastan süüa hommikusöögiks šokolaadi (..ja ka lõuna.. ja õhtu.. , kuid siiski hommikuti on kuidagi eriliselt magus).

5# Võin süüa purkide viisi koserveeritud herneid (.. seni kuni halb hakkab).

6# Ma ei saa peaaegu kunagi hommikul õigel ajal üles (.. ma ei ärka kunagi kohe, kui kell heliseb).

7# Mul on fetiš kalendrite vastu. Ärge valesti aru saage- ma lihtsalt PEAN kuupäeva õigeks panema, kui see vale on.. ükskõik kus.

8# Ma arvan, et mu toas ühes nurgas laes elab punase-mustakirju koletis ning maal majas on vaimud. Olen kokku puutunud selliste olenditega.

9# Metal/rockmuusika on ainuke, mis mind maha rahustab.

10# Ma ei saa kunagi täiskuu ajal magada.



Issand, kui lihtsalt need punktid tulid. Äkki teen kunagi veel midagi sellist :)


Keep calm and rock on,
Helen

Olen ja mõtlen, et.. kas üldse saab veel hullemaks minna?

Nädalad on möödunud..
Hetkel läheb kogu energia enda elus hoidmiseks, et jõuaksin järge pidada teistega. Õnneks on leiutatud sellised tänuväärsed asjad nagu rahustid ja unerohi ja valuvaigistid.

Nädalavahetused on enamasti parimad. Paremad kui need hirmsad olematute öödega venivad argipäevad.
Oijah, kui palju on vahepeal juhtunud.


Just..
keep calm.. and..
ROCK ON!

Oktoobri rõõmud ja valud

Tervist.

Ülikaua pole kirjutanud.
Kui alustada sealt, kus pooleli jäin, siis peale kirjutamist pühapäeval, ehk 7. okt pidasime Emma sünnipäeva. Kõigepealt istusime ja sõime Asian Chefis ning pärast seda käisime Vanemuises vaatamas jazzlavastust ,,Moonlight Express''. Peen õhtu.

Enne seda (reedel) tähistasime veidi koolis ka:

Nädal pärast seda oli Pala disko(12.okt), kus oli seekord Tre pidu. Tegin ka veitsa pilte. Allar sai mulle tre särgi ja saime tasuta dynamiti ka.. suht vipp olla, hehe.

Laupäeval (13.okt) pidas Heleri oma 18. sünnipäeva! Inimesi oli palju ja pidu oli vinge.

Ja pärast seda pöörast nädalavahetust algas pikk ja piinarikas arvestustenädal. Loodan, et midagi läbi ei kukkunud.

Kuid kui see igapäevast ajutapmist täis nädal üle oli elatud, tuli ju vaheaeg!

Viimasel päeval oli kirjanduses suuline arvestus, kus õpetaja ütles, et ta pole harjunud sellist Helenit nägema, et ma olen muutunud ja kuidagi väsinud. Eks ikka kõik murrab.

Pärast seda läksin Anna ja Juliaga kohvi jooma, käisin röntkenis, pakkisin kodus asjad, suundusin Anni juurde riideid vaatama ning lõpuks jõudsin tagasi kesklinna, kus sain kokku Allariga. Ta kinkis mulle ilusa lille ja ma käisin lihtsalt nagu muuseas naeratus kõrvadeni ringi. Käisime Crepis söömas ja pildistamas. 

Tegin ise ka pite ja tegelt neid pilte päris palju :)

Käisime veel poes ja läksime bussi peale ja sõitsime hästi kaua kuni jõudsime Kokorale ja kõndisime sealt jala minu juurde.

Laupäeval käis tädi oma perega meil külas ja nad jäid ööseks. Suht tore õhtu oli isegi, kuigi mul oli jube peavalu ja hästi suur uni.

Pühapäeval tuli Allar. Tegime öösel makarone, sest kõht läks nii tühjaks. Lõunal tuli Kait järgi meile, Allar filmis, kuidas ta sõidab ja siis läksime linna. Käisin autokoolis, nemad skatepargis. Õhtul tulime tagasi maale. Teisipäeval tuli ta uuesti siia ja kolmapäeva hommikul varavara ärkasime ja läksime emaga linna. Käisime hommikul Hesburgeris ja läksime koju sööma, sõime hästiiiiii palju. Käisime päeval linnapeal ning õhtul tegin kana-koore pastat. Kõigile maitses :)

 Käisime veel kunagi hilja ka poes ja sõime keset ööd jäätist. :)

Ja täna tulime kõik tagasi maale. Homme läheme Matu sünnipäevale ja eks näis mis edasi saab. 

Kurb mõelda, et vaheaeg ongi läbi kohe.. nuuks :(

Ja pilte on sellepärast nii palju, et minuarust on siis huvitavam ja pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna!

Ja issand, avastasin, et olen seda pluusi nii palju kandnud. Need värvid on lihtsalt nii ilusad. Nüüd püüan vähem.

Keep calm and rock on, 

Helen

Kuidagi kodune tunne tuleb, kui laupäeval Tartu kodus olla, tuulekiirusel muutuvat ilma jälgida ja vaikselt omi asju teha. Päev on aga liiga kiiresti lõpule jõudnud.

Eile oli üsna armas päev. Peale tunde käisin Anna, Julia ja Anniga viltuses majas kaasaegse kunsti näitusel. Seal oli meile väike nö tund, kus kogu näitusest ülevaade anti ning pärast näituse põhjalikumat vaatamist ja pisikese töövihiku täitmist uuesti kokku saime ja muljete üle arutlesime. Ma poleks alguses arvanud, et kaasaegne midagi sellist tähendab, kui näiteks Toomiku kakaga täidetud purgid. Ausalt öeldes hakkas mul juba sellele esimest pilku visates halb. Ma usun, et sellest näitusest mingigi ülevaate saamiseks tuleb seda ise külastada. Uskuge mind, see võib üllatada.

Pärast näitust tulin koju ja koristasin veidi, õppisin ja jõin teed. Kuskil kell 8 õhtul tuli Anna linna. Käisime poes ja tulime minu juurde. Tegime vesikat, jõime mu lemmikveini, laulsime karaoket ja käisime õues säraküünlaid põletamas. Öösel tegi Anna spagette. Sõime neid letšoga ning mina.. ohtra soolaga, mida ma isegi ei tundnud eriti. Ta jäi väga äkki magama diivanile ja seega hakkasin ma koristama ning lõpuks äratasin Anna ka üles ja läksime magama. Hommikul kuulsime läbi une, nagu keegi tahaks korterisse sisse murda. Õnneks oli see mu ema, kes riided võttis ja maale sõitis. Magasime edasi, Anna läks varsti pärast seda koju ja mina ärkasin alles lõunal. Õppisin veidi ja nautisin vaba päeva. Käisin tund aega tagasi poes ja tegin süüa, sest päeval ei olnud isu.

Umbes miljon jubedat ja vähemjubedat pilti 

Üldse on nii mõnus lihtsalt olla.. muusikat kuulata ja mõelda maailma asjade üle. Mind täidab juba terve päev ootustunne, mida ma ei mõista. Ei oska olla kuidagi.

But you..

Keep calm and rock on,
Helen

The hardest ones to love, are the ones that need it most

Sügav väsimus, masendus ja ükskõiksus hakkavad võimust võtma.

Elasin kooli üle. Emmal oli 18. sünnipäev, tähistasime seda traditsioonilse koogi-šampuse-küünaldega ning ta pidi terve päeva ka üht vahvat mütsi kandma! :)
Pärast tunde käisin balli kava rühma koosolekul. Mõtted on vinged!

Õhtul tuli ema ka siia.
Rääkisin palju, aga hui viitsib keegi kuulata.. :'(

Pesin pesu, sest avastasin et mul on aind 1 paar sokke, mida pole mitu aastat kandnud. Panin jalga ja kuna need olid suht ära kulunud ja mul oli kohutavalt igav.. lõhkusin need ära. Algul väiksed augud ja siis suuremaks. Mulle meeldis.

illustreeriv sokk

Pärast seda viis ema mu Taskusse ja ostis sokke ja pesu, sest tal hakkas must kahju. Nohjah, poodi läksime küll tegelt sellepärast, et mul pole siin midagi süüa, aga emal oli kõht tühi.. ise ei tunne puudust. Koolis sõin Emma sünnipäevakoogitüki ja rohkem pole vajagi. Enne 20 jõudsime tagasi ja siis sõin veits veel. Tegin kunsti konspekti ära ja kaugemale ma jõudnud polegi. Ei kavatse ka. Lähen hoopis tuttu, sest olengi juba teki all ja valmis silmi sulgema ning 100'ks aastaks unne vajuma.


Keep calm and rock on,
Helen

Argipäeva keskmine päev

Hei.

Jäänud on vaid 2 koolipäeva. Terve nädal on nii rusuv olnud. Iga õhtu..öö olen ainult õppinud (niipalju kui niisama passimise kõrvalt indu jätkub). 

Õnneks varsti on reede, mis on ainult natukene õudne, sest teadmine, et järgmisel päeval saab nii kaua magada kui hing ihkab, on super!

Neljapäevad on kujunenud ülimõnusateks pärastkooli lebotamiseks Annaga. Ta teeb oma kuulsaid makakaid ehk paljad makaronid+parematel päeval munaga ning sööme tegelikult midagi head ka, vessutame rõdul(mis ongi põhiline) ja räägime sügavatest filosoofilistest asjadest. Näiteks ühel neljapäeval oli üliilus vikerkaar ja arutasime pikalt ja laialt õhust. Lollide teooria on ka teooria. 

Anna-Maria ehk neljapäev

Eelmisest nädalavahetuset natukene. Reedel oli alaska keskapidu. Käisin ka seal ja hea oli kõiki näha ning tegelt oli hästi tore:) laulsime ja karjusime ja tegime vessut ja kõik tsill. Öösel kõndisime Allariga kella kahe paiku minu juurde tuttu. Õnneks oli peopaigast ainult 2 km ja väljas oli täiskuu, nii et tee oli hästihästi valge ja õhk polnud isegi väga külm. Koer ehmatas tee peal. 

Ainuke pilt, kus ma peal olen. Ei tegelt, tegime vanade klassivendade ja Allariga telefonides reidikaid, aga neid mul arvutis pole. 

See on juba teada asi, et alati peab imelikud näod tegema, kui pilti tehakse! Aa,  mõmmi habeme üle olen uhke! :)

Laupäeval püüdsin võtta aega, et teha ära kõik, milleks nädalasees aega pole. Koristasin ja õppisin veidi, kuid eriti kaugele ei jõudnud. Tegin tortiljasid ka. Õhtul tuli Allar, maadlesime ja lõhkusime selle käigus puldi ära, aga nagu ma aru sain, siis venna on nupud üles leidnud.

Lahkuminek oli valus. Ta on Poolas ja ma tunnen ennast üliüksikuna. Pole isegi pühapäevast saadik msnis käind, sest seal pole lihtsalt kellegagi rääkida enam. Võiks olla juba laupäev ja ma saaksin oma parima sõbra tagasi. 

Esmaspäeva veetsin haiglas. Pärast käisin autokoolis ja õppisin. Ja nii iga päev. LAHE. 

Sellel nädalavahetusel ma maale ei lähe, pole mõtet. Ega mind sinna väga ei oodata ka. Ja pühapäevaks on ka mõnusad plaanid juba olemas. 

Ja muidugi veedan enamus ajast õppides, jälle, sest muudmoodi ma hakkama ei saa. Kavatsen ühele näitusele ja kaltsukatuurile ka minna. Ja millalgi tahaks oma kampsuni valmis kududa.. ja õmmelda.. ja bassi õppida.. 

NO TIME FOR THIS

väsinud hiinlane

Nüüd söön oma üleküpsenud mõrut, magusat grieipi, joon teed ja hakkan Fausti lugema. 

Keep calm and rock on, 

Helen

Saadan tervitused pimedast ja külmast Tartust, oma kreemikarva valguse ja värske linnaõhuga täidetud toast. 

2 päeva olen haigena toas istunud. Kuigi eile käisin autokoolis ka, see on siinsamas peaaegu üle tee. Polegi jõudnud kirjutada, et käin nüüd autokoolis. Tegelikult on alles 2 tundi olnud ja need on 2x nädalas, esmaspäeval ja kolmapäeval 17.30-19.00. Tahan load enne Allarit saada :)

Homme üritan kooli minna, kuigi koguaeg on paha olla ja väike palavik külastab mind ka jätkuvalt. Kahjuks olen jubedalt maha jäänud koolitööst, niiet enam pole aega haige olla. Tuleb räigelt õppima hakata. 

Käisime laupäeval tivolis Allari, Kaiti, Steni ja Kataga. Hullult vinge oli, kuid viimane atraktsioon oli viimane piisk karikas. Käisin kõige hullema peal. Kui tavaliselt pole mul kunagi halb hakanud, siis nüüd oli mul nii halb olla, et iga hetk oli tunne, et kohe oksendan. Piinlesin pool ööd selle pärast ning pärast seda ongi mul koguaeg halb olnud. Sujuvalt viirusele üle. 

Pole nii ammu kirjutanud.. 

8.sept oli Katre sünnipäev, mis tegelikult oli päris tore.

14.sept käisime Allariga Fredy sünnipäeval. Nädalavahetustel oleme üritanud võimalikult palju koos olla, sest kooliaeg on nii masendav. 

Eile sain oma koti kätte, mille tellisin. Mulle meeldib. Kui see tugev nahaaroom ka ära läheks, siis oleks super. 

Ma olen nii tihti mõelnud, et nii paljust oleks kirjutada.. Tegudeni ei jõua kunagi.

Kirjutan siis, kui tuhin peale tuleb.

Lõpetan ühe riimiga, mille leidsin, kui inimeseõpetuse esitluseks ideid otsisin:

''Keppi ja keeksi, muud ma ei teekski''

Ma olen nii väsinud.

4.september

Istun maas ja mul on külm.

Täna oli nii pikk päev jälle. Raske ka tegelikult. Ulme, kuidas kool ära väsitab. Peale kooli ei jõua üldse midagi suurt ette võtta. Tunnid läbi, käisime raamatukogus ning kuna ilm oli niinii ilus, et kahju oleks olnud nende külmade kiviseinte vahele tulla, siis istusime Emajõe äärde murule, kus rääkisime juttu, sõime Anna toiduvarusid ning nautisime viimast sooja päikest.
Pärast käisin apteegist ja poest läbi ning Kodus ja Võõrsil ajaks jõudsin teleka ette. Tädi Monica tuli külla, tõi Saksamaa asjad ära. Rääkisime toas pool tundi, kuigi Henri ootas all autos. Fredy tegi autojuhiload ära! Ja Monica ise käib nüüd koolis ja rääkis kui hirmus alguses kõik on, kuid vähemalt on ta rahul. Läksin alla ka korra, vaatasin nende haige koerakese üle. Henri ütles et ma korralikku toitu sööks mitte taimetoitu, sest rääkisin et täna oli brokkoli püreesupp, mis tegelikult oli hea, kuid natukene liiga soolane, seega palju alla ei läinud.
Pärast helistas vanaisa ka, uuris tervise kohta ja kas arsti juures olen käinud jne. Ütles, et ma pean kindlasti kuhugile kuurorti minema, et paraneda. Lubas isaga rääkida sellel teemal.
Emaga olen ka 2 korda pikalt rääkinud. Kõigil on suva ja siis ühel hetkel kõiki huvitab? Noh, ei taha ülekohtune olla, kuid kui teised ka paanitsevad ümberringi on üsna raske.

Saksamaalt sain vähemalt neid häid komme ja sokolaadi :)
Tädi andis mulle mingid heegeniidid ja lõngad, niiet loodan vaid et mul jääb kooli kõrvalt aega midagi endale kududa ka, sest see periood tuleb kirjanduses 4 raamatut läbi lugeda ja saksas millalgi 2. Lisaks nkn inglise keeles ka veel kunagi ja kirjandust on peale selle perioodi veel 3. Niiet.. meilt tahetakse ainult seda: õpiõpiloeõpiloe

Homme on ühe tunni võrra lühem päev kui täna ja eile. Võidan 75 minutit. Mõtlesime Kadriga kinno minna.

Tegin täna korralikku sööki ka. See mittesöömine jms teeb veel haigemaks, seega tegin riisi hakkliha-tomati-paprika seguga. Nii hea tuli!:) Ja paprikat ma muidu ei söö, kuid nüüd selle suvega olen õppinud seda sööma toidu sees. Nii hull polegi nagu koguaeg arvanud olid. Selle maitse ja lõhnaga harjub ära.
Isa kommikarbist panin ka 3 kommi pihta :$


Tegelikult just lõpetasin õppimise. Uni on juba. Võtan ühe hästi kuuma duši ning kui jõuan, siis loen natukene raamatut ja kui ei jõua, siis jään kohe magama.

Musikallipai,
Helen

halb endast välja

Mida enam sekundid liiguvad ja tundideks ning päevadeks muutuvad, seda enam jõuab kõgile rakkudele mu kehas kohale, et kool käib juba täies mahus ja praegu on minu kohustuseks õppida.
1. septembri hommik oli minu jaoks täielik katastroof. Olin sellest häiritud kogu päevaks ning õhtul, kui jõudis kätte tõsiasi, et alati ei saa seda, mida tahad ning kui ennast õigel ajal väljendada ei oska, siis toimub pööre, mis muudab hommikused probleemid õhtu omadega võrreldes täiesti tühiseks. Öö ja päev jooksvad pisarad, piinarikas valu minu sees ja peavalu olid minu õppetunniks ning mingis mõttes võibolla ka karistuseks selle eest, et lausumata jäi vaid see üks sõna, mida ootasin teiselt, ''tule''.

Olen inimene, kellel on raske ennast mitte süüdistada. Isegi kui ma tõesti süüdi pole, ei suuda ma seda tunnistada, sest ma lihtsalt leian ja tunnen seda alati endas.
Ema ütles mulle, et ma mõtlen liiga negatiivselt ja tõmban sellega kõik halvad asjad endale ligi. Ja Allari ema ütles, et ma ei tohi nii palju kurvastada.
Ma ei oska teisiti. Ma ei tea, kuidas vähem kõigi pärast muretseda. Ilmselt pean alustama sellest, et püüan harjuda mõttega, et mina ei saa alati kõige halva põhjus olla ja ükski inimene ei suuda kõigi eest muret tunda.

Rääkisin täna vanaemaga. Esimest korda rääkisin talle kõik oma probleemid tervisega ära. Ta muudkui sõnas, et miks ma ikka nii nõrk olen ja see pole aus, et nii noor inimene nii palju kannatama peab. Kõik on kahjuks nüüd palju hullemaks läinud kui enne ning on hetki, kus ma ei suuda tõusta, kõnidada ja isegi mitte istuda. Õudus.
Ja kui aus olen, siis kardan, et sõnad, mis mulle kunagi öeldi, võivad reaalses elus tõeks saada. Et ma jään ratastooli.
Kuigi mulle on juba pea aasta räägitud, et ainult bioloogiline ravi võib mu terveks ravida, pole ma kunagi kedagi kuulda võtnud. Nüüd olen ma selle üle põhjalikumalt mõelnud ja tean, et pean usaldama neid, kes teavad rohkem. Tuleb lihtsalt oma hirmudest üle saada, sest ma ei taha enam iial kogeda seda, mis oli aastaid tagasi.


Esimene pikk koolipäev on möödas. Klassis on uus poiss ja tüdruk. Kõiki tunde on 3*75min (enne 2*90+45min). Ajas me midagi ei võida ega kaota, kuid mulle isiklikult sobivad 75 min tunnid paremini, sest ma ei väsi nii ära lõpus. Tunnid algavad 5 min varem, 8.05, kuid koolipäev lõppeb hiljem. Täna 15.50.
Koolimaja imeb must kõik jõu välja. Kohe esimesel perioodil on meil kunstiajalugu, milles kevadel läbi kukkusin. Kardan, kuid teen kõik selleks, et see enam ei korduks.

AGA tegelikult pole ma üldsegi nii negatiivne koguaeg! Need, kes mind tunnevad, teavad, milline ma tegelikult olen kui ma olen vabaaaa. Ja see on naljakas.

Täna sain Allariga kokku ja nüüd on südames parem olla. Käisime poes ja sõime minu juures pitsat. Otsisime tund aega bussiinfot. Nii hea oli, et teda nägin, kuid jälle tunnen end süüdi selles, et ta hambaarstile ei jõudnud. Lollid bussid :(

Hm, 31. augustil oli muidu isa sünnipäev. Kinkisime hästi ilusad kruusid talle. Ühe sellise, kus oli mu emast ja isast pilt ning ühe, kus olid lapsed. Termokruusid, ehk pilt tuleb välja siis kui kuuma vett sinna panna.
Kruusipilt ka:

Pildistamine ise oli väga lahe. Tegime palju pilte, kuid ainult seesama 1 oli selline, mida keegi ära ei rikkunud. Vähemalt oli naljakas ja saime palju naerda.

Panen mõned need mitteõnnestunud pildid ka:

Kuid selle teemaga lõpetades- kõige tähtsam et sünnipäevalisele meeldisid!
Ta pidas ka samal päeval. Mingid ta sõbrad ja sugulased käisid. Korralik pidu oli väljas, kuigi mingi 11 oli kõik enamvähem läbi ja mina igatahes jäin magama kohe kui patja puudutasin.

Praegu on mul väga tugev peavalu, kuid kui valuvaigistit võtaks siis sureks öösel maokrampidesse nagu täna päeval ja eelneval ööl, kuigi ma ei võtnud rohte. Mittesöömise pärast oli see.

Mu blogi on umbes nagu lugu ühe inimese hädadest, vingumisest ja ebaõnnestumistest. Kõik pole ju koguaeg nii kurb.
Loen John Gray raamatut ,,Mehed on marsilt, naised veenuselt''. Ulme, kui tõene kõik on, mis seal kirjutatakse. See on selline psühholoogiline raamatu, mis räägib sellest, kui erinevad on mehed ja naised. Millised on nende vajaduses ja kuidas üksteist mõista jms. Lugesin seda just enne blogimist ja meelde jäi lause ,,Kui teha mehest oma ainumas armastuse ja toe allikas, asetab see temale liiga suure koormuse.'' Ja minu ainuke toetustala on Allar, sest ta on mu parim sõber. Ja mu vend. Ja minu oma päris poiss.
Loodan, et saan hakkama ka ise :)


Kuid ma lõpetan. Kell on 22.22. Mul on mingi tunniajane kell sees. Märkan alati neid ühesuguseid numbreid.

Tsauuuuuuuuu!

Me ei meeldi päikesele enam

Esimene juuli 2012. See saatuslik päev, mil minu blogi sissekanded jäid millegipärast vaid mõttemaailma. Nüüd on aeg see müür minu ja blogi vahel lahti murda ja uuesti järjele aerutada.

August. Suvekuu, täis vihma, äikest ja külmi tuuli. Miks ei tahtnud suvi sellel aastal meieni jõuda? Kas tõesti arvas ta, et meie eestlaste, kui peaaegu et Põhjamaa rahva jaoks sobib külm paremini? Siinkohal loodan ma sügavalt, et eksin ja päike leiab meid jälle üles. Mõned kuud ja küll ta avastab meid jälle! Kõik eksivad vahel rajalt.

Ma tahan öelda, et ma armastan suve. Niiväga, et ei taha sellest lahti lasta. Koolile ma ei mõtle.. pff pidin ma selle sõna välja ütlema. Nüüd mõtlen. Õudne.
Igatahes, ma tahan suve!! Palun. See möödus nii kiiresti. Liiga kiiresti!

Mõned eredamad asjad, mis peale viimast postitus veel meelde on jäänud, on Allari sünnipäev, vapustavalt mõnus Kauksi tripp parima seltskonna ja matkabussiga, mu ema ja tema õe sünnipäev, kus ka Allar oli, Saaremaa rannapeo reis Allari ja Mattuga, Palamuse peod, paar mõnusat vesika õhtut ja pidu, piknikud. Ilmas olen pettunud, kuid kes poleks? :(

Täna käisin juba traditsiooniks saanud Kallaste laadal, kust sain mõne päris hea leiu. Parimaks pean hetkel oma megasoojaid ja ülipehmeid lambavillast sussikesi. Just see, mida vajasin!


Kui ma aus olen, siis mul tuleb nutt peale, et sinna kooli tagasi pean minema. Ma ausalt juba praegu ei jaksa.

Ahjaa, ostin juulis basskitarri. Eile värvisin juukseid ja vahepeal oli mul oranze salke juustes. Allari vanavanaema kappidest sain ükskord megapalju armsaid kampsuneid! Meil on Allariga nüüd samasugused pusad. Ja ma ei saa ilma temata elada.
Ja homme lähen linna. Esmaspäeval tulen. Teisipäeval on meil oma kalli Kauksi seltskonnaga plaanis Võrusse spaasse minna, et viimast korda enne kooli tõeliselt mõnusalt lõõgastuda!

Helen

Ma ei taha siia midagi kirjutada, sest ma ei oskaaaaa,
aga postitan siiski pildi, millel on minu jaoks kõik, kuid teile võibolla mitte midagi.

Mõtlesin, et paneks siia pildi tädi pojast Villust.
Kui mulle muidu lapsed väga ei meeldi, siis tema, Raul ja Heleri on absoluutselt erandid.
Ta on nii armas ja ei nuta minuga üldse :)

Sinu pilvede riik, tõotatud maa

Heihopstii!

Kuidagi rõõmus on olla! Hea muusika käib, tuba on sassis, kõht on täis ja.. kool on läbi!
Neljapäeval on aktus. Tuli üks 3 ja ülejäänud 4 :) Läbiiii!

Pingelangus on peal! Tahaks lihtsalt teha midagi, aga kedagi pole. Nii kahju, et Allar metsas on praegu.
Sain täna koolis suure Mesikäpa šokolaadi, sest võitsin kihlveo, mille Annaga tegin. Sõin seda ja nüüd on paha olla. Sõrmed on ka natukene valusad, sest tinistasin kitarri paar tunnikest.

Aga, räägin nädalavahetusest.
Laupäeval oli mul pahapaha tuju ja mu inglid tulid maailma parandama! Saabusid suure toidukotiga siia ja hakkasid süüa tegema. Nii mõnus. Tegime (nemad tegid) mustika-maasika muffineid, rabarberi kooki ja ühtesid hullult häid lehttaignaga erilisi suupisteid. Ülimaitsev. Võtsime need klassireisile kaasa.
Tegin ennast ka korda, sest siis oli veidi parem tuju.
Tegime naljakaid pilte ka.

Pärast seda läksin Annaga Geni, teised sõitsid koju. Genis oli suht mõnus kontsert. Laika Virgin ja Animal Drama, üliiimõnsa! Käisime Trepis ka.
Koju jõudsin veidi enne 4. Väljas oli täiesti valge! Nii harjumatu. Läksin pm kohe magama kui kodus olin. Äratuse panin 7, et jõuaks asjad ka pakkida, kuid äratust ma ei kuulnud ja ärkasin 08.04. Kell 9 sõitis buss välja, seega panin megakiirelt asjad kokku ja kiirustasin Vanemuise ette. In time!
Sõit võis alata.

Käisime Põhja-Eestis paljudes kohtades. Ma ei mäletagi enam kõikide kohtade nimesid.
Ilmaga meil ei vedanud. Vihm oli hull. Õnneks ööbimiskohas Altjas ei hakanud enam sadama.
Lubasin peaaegu igas kohas, kus käisime, et lähen sinna elama, sest nii ilus oli kõik. Näiteks Palmse ja Vihula mõisad. Need olid nii ilusad. Tahan ka mõisas elada ja iga päev uhke kleidiga mõisa aias kõndida. Mõnus! Käsmus käisime meremuuseumis. Selle mehe jutt oli nii huvitav, kes meile muuseumist rääkis. Naljasoon oli ka hämmastav. Ise sain ka suurepärase läbikukkumisega hakkama, kui küsisin ühe topise kohta, mis laes rippus ,, Kas see on lendkala?'' Vähe ei hakanud kõik naerma:) See oli part.
Aa, Käsmus jäime jõhkra paduka kätte ja saime läbimärjaks. Aga meri on nii ilus! Nii nii ilus lihtsalt. Oeh.
Rakvere linnuse juures käisime ka. Pärast tegime väikse pinkniku pargis. Aga see oli tegelikult esimene koht, mida külastasime.
Altjas oli väga kena koht, kus telkisime. Mõnusad vanad majad. Ait oli hubane. Käisin õhtul mere ääres jalutamas ja leidsin üliarmsa koha ja 4 pisikest üksteise kõrvale ehitatud palkmaja, mis ilmselt olid kunagi heina või millegi hoidmiseks. Ma armusin silmapilkselt. Päris ausalt kohe. Siiamaani on see pilt mul silme ees. Ma ei tea, mis mind seal niimoodi köitis, aga see oli nii ilus. Päikeseloojang ja kõik.. Huh.

Ma ei jaksagi enam kirjutada, uni tuli ja päris pikaks on ka veninud.
Luban, et kui klassireisist pildid saan, siis räägin lähemalt :)


Seniks,
püüdke leida endas positiivsust. Leidke ka vihmas midagi head ning oodake päikest ja suve!

Helen