Sorri... jätkan

Jategelt on üldsegi nii, et ma ei piirdu täna aind ühe sissekandega. Mõtlesin, et mul tegelt palju rohkemast rääkida, kui esmapilgul tundus.

Kõigepealt, Allar kinkis mulle ühe kaelakee.. selline kuldne, südamega:)
Ta läks koju ja saatis sõnumi, et vaata oma vasakusse taskusse.. ja seal see oli! Wowz lihtsalt, eks?

Siis nüüd täna, lugesin raamatut... üle miljoni aasta. Koolis on vaja. Igatahes selline romaan nagu Remarque ,,Taeval ei ole soosikuid''. Ma olen lugenud ära ainult esimesed neli peatükki. Ehksiis 53 lk 219-st, ja juba olen leidnud siit nii häid lauseid ja mõtteid.
Näiteks.. juba esimese peatüki lõpus oli selline lause: ,,Mida lähemale kevadele, seda enam inimesi siin sureb. Rohkem kui talvel. Veider, kas pole?'' Ja see tõi mulle kohe konkreetsed juhtumid meelde. Vnoh.. maitea kas seda nüüd just siin rääkida, aga see on ju tõsi? Ärge võtke seda sõna sõnalt, aga näiteks kui mõelda suhetele.. talv on pikk ja väsitav. Varakevadel on kõik inimesed kõigest sellest nii tüdinenud ja tahavad midagi uut. Tihti lähevad suhted ka katki jakõike. Te ei peagi mõistma, mis ma öelda tahtsin.. või mõtlesin. Vähemalt üks inimene saab aru, mida ma mõtlesin! Võimalik, et veel mõni.. Okei, las ta olla praegu, kui kellelegi väga arusaamatuks jäi, siis ma võin eraldi seletada:)

,,Enne kui pea vastu müüri jõuetult puruks joosta, tuleb proovida, kas selle müüri taga ehk edasi ei saa elada.'' On veel midagi geniaalsemat öeldud? Huh, kui hea lause. See pani ka väga mõtlema.. Üritangi nüüd oma müüri sees hakkama saada.. sest kunagi murran ma sellest läbi! Võite kindlad olla. Ja nii lihtsalt mina juba alla ei anna. Ma olen Helen.



Kui midagi vägahead veel leian sellest raamatust, siis jagan teiega ka:)