Ma tunnen, et ma ei saa hakkama. Et ma lihtsalt ei pea sellele survele vastu ja põrun. Selline tunne, nagu iga päevaga muutuks ma aina nõrgemaks, maailma poolt üha rohkem mõjutatavamaks. Pisikesed praod paisuvad järjest suuremateks mõradeks, kuni lõpuks on sellest kõigest järel vaid üks suur kilde täis lõhe. Kuristik minu hinges. Jääb vaid oodata, millal tuleb see hetk, mil ma enam ei jaksa. Ei jaksa tõusta, olla, hingata, elada.. mõelda.
Teisest küljest.. miski nagu rõhuks mind vastuvoolu sumpama. Raskustele vastu astuma ja endast kõike andma. Kuid.. kui mul pole midagi endast anda. Mis siis saab?
Ma ei taha veel nii lihtsalt alla anda. Aga ma lihtsalt ei jaksa. Uskumatult raske on leida seda motivatsiooni ja jõudu, et jätkata, paremuse poole püüelda.
Tunnen hommikuti kevadet oma südames. Heledaid päikesekiiri ja värsket lumesulamisvett oma jalge all. Ma armastan kevadet. Sellistel hetkedel tunnen, et sealt peab tulema midagi minu jaoks. Midagi, mis mu emotsioonilaegast parandaks. Midagi paremat kui see, mis on praegu.
Ehitan pidevalt enda ümber olematuid müüre. Ma ei tohi olla nii nõrk, nii emotsionaalne ja haavatav. Mitte teiste jaoks. Mitte nende nähes. Väliselt üks, seest teine. Aga teie seda ei näe.
Kuid ometigi.. Ma tean, et on see üks, kes on alati olemas. Isegi kui teda päriselt pole, tunnen teda oma südames ja see on hea. Põhjus, miks vastu pidada. Tema nimel. Või... nende nimel?
Ma olen tiiger.
Luban endale, et pean vastu. Ainult üks lõputu, räsitud nädal veel. Ainult üks. Ma pean. Tiiger.
Helen.
No comments:
Post a Comment