You're always with me

Ma ei mõelnud kaua, kui Sulle kirjutada otsustasin. Naljakas, millised elu teed on, eks? Kunagi ei tea, millal on see päev, kui ärgates leiad kellegi tähtsa enda kõrvalt kadunud olevat. Nii ootamatult. Alles sellistel hetkedel taipan, kui habras on üks elu ja kui kiiresti sellest ilma võib jääda.
Te saadasksite mu ilmselt psühholoogi juurde, kui teaksite, et kirjutan kassile. Ja seda te teate.
Teadmine sellest, et Hugot enam pole ja ma ei näe teda enam kunagi.. see on nii pagana raske. Ma ei jaksa seda kanda ja kõik tuleb veeuputusena välja, mattes mind ennast sinna alla, süvendades auku minu rinnus. Tunne, nagu vesi oleks mu südame peale tilkuma pandud. Üha suuremaks ja valusamaks muutub see süvend, mille elu on tekitanud.


Ma pean lakkama mõtlemast. Niipea kui alustan, ei pea ma enam survele vastu. Mul pole enam kedagi, kes nii õnnelik oleks, kui ma koju lähen.. kes mind alati tagasi ootab, kes koguaeg mu küljes ripub, minuga mu voodis magab. Mu paid vajab. Soojust. Ta oli nii eriline. Nii pisikene! Niii habras ja väike. See pole lihtsalt aus. Ärge öelge mulle, et oli tema aeg. EI OLNUD. Ta ei oleks pidanud minema. Vaevalt poole aastane pojukene.. Ma lihtsalt ei mõista elu. Tõesti mitte. Ja miks tunnen ma nii kriipivaid süümepiinu? Mis oleks olnud siis, kui ma oleksin seal olnud, ta päästnud, tema eest hoolitsenud. Äkki..


Mul on nii raske ja valus. Ma ei oska seda kirjeldada. Te mõtlete raudselt, et olen täiesti segaseks läinud. Et ta oli kõigest kass..
Ta polnud minu jaoks lihtsalt üks kass. Ta oli minu pisike ja ma armastan teda alati. Ja tema mind ka.