Liigun selles suunas, et õpin ennast uuesti tundma. Ma tahan teada, kes ma olen, mida ma teen, miks ma siin olen. Praegu ma veel ei tea, aga ma uurin.
''uuesti tundma''- olen ma seda üldse kunagi teadnud?
Üks kadunud hing.
Kõik minu sees on nii vastuoluline. Tahan üht, teen teist. Mõtlen üht, ütlen teist.
Ma ei saa aru, mida ma tahan. Vähemalt seni, kuni ma ei tea, mida ma tahan. Ma tahan teada.
Tahan tunda, et ma elan, mitte lihtsalt olla ja teha midagi..
Sisimas ma tean, kuhupoole liikuma peaksin, kuid ma ei oska. See kinnine olek ja kuidagi.. nagu sein oleks ees. Just, sein. Kivi kivi haaval tuleb seda lõhkuma hakata. Kasvõi liivatera haaval. Ma arvan, et sellega saaksin küll ajapikku hakkama. Aga aeg ei oota.
Ma olen tiiger.
Üksildus.
See on midagi, millega olen õppinud toime tulema. Ja vahel see isegi meeldib mulle. Tuleb õppida armastama kõike, mis on elu paratamatuseks, sest lõpuks oleme me kõik ÜKSI. See lihtsalt on nii. Ja ma ei karda seda.
Olen endale selgeks teinud, et kõik mis ei meeldi või mis teeb mulle halba, sellest tuleb lahti lasta. Ja nii on palju parem edasi minna. Kohe väga palju parem.
Samm iseendani.
Helen
No comments:
Post a Comment