Mõnikord polegi midagi rohkemat vaja, kui olla mõni päev eemal oma väikesest üürikodust, mida küll vaid kooliajal endaga osastan, astuda sisse metalsest uksest ja näha päikesekiirtest valgustatud puhast, vaid minu asjade päralt laiutavat korterit ja hüüda kõhus- kodu!
Võttes aega vaid enda jaoks, kõigist teistest eraldatuna istuda rõduukse ette maha, sest väljas on liiga külm, nautida sooja päikest ja tuppa hiilivat karget tuult, avada raamat tassikese rohelise jasmiinitee juurde ja leht lehe haaval kellegi teise mõtteid ja tundeid lugeda. See ravib.
Enne ei saanudki aru, mis minus kaduma oli läinud või millest puudust pean tõdema. Mõni tunnike eraldatust, enesega rahulolu ja raamat. Kindlasti raamat, sest selle läbi kogen kedagi teist.
No comments:
Post a Comment