Küllastumata suhkrulahus

Hei..
kuidas teil läinud on?
Mul läheb täitsa hästi. Igatahes, ei kurda ja isegi kui ei lähe nii hästi, kui ma tahaksin, siis püüdlen endiselt paremuse poole.

Alustan siis natukene eelmisest nädalast. Ma olin päris tubli.. enda kohta. Peaaegu terve nädal olin väga tegus, ma ei lasknud mitte midagi üle, välja arvatud reedel, kui ma üldse kooli ei läinud. Igatahes jah, kõik kooriproovid ja tunnid olin kohal, matat käisin õppimas, koosolekul käisin, kohvikutes käisin, õhtuti jõudsin päris hilja koju, agaaa võin enda üle uhke olla. Sain hakkama. Nädal lõppes küll sellega, et reedel enam tõusta ei jaksand, aga pole hullu. Eks peavalul ka oma elu elada. Minu näol sellisel juhul. Igatahes reedel kui ärkasin kunagi, pakkisin asjad ja puhkasin ning läksin bussiga maale. Allar ja Karen tulid Alaskal peale ja siis läksime kõik koos koju:) Mu nunnu!
Laupäeval üritasin ka natuke aktiivne olla, käisin vennadega õues möllamas ja värki. Sõitsime dubidega ühest peaaegu et olematust künkast alla. Kõige rõõmsamaks teevadki need pisikesed asjad.. tunne nagu oleksid jälle 5 aastane:) Aitäh vennad!
Õhtul sain jälle oma kullakesega koos olla, ma armastan teda!
Pühapäeval suundusin tagasi linna.

Selle talve esimene kukkumine oli eelmisel nädalal. Teisipäeval või kolmapäeval äkki? Olgu, päev pole tähtis. Igatahes jah, tuli ära! Kõndisin hommikul kooli ja ühel hetkel olin lihtsalt pikali maas. Õnneks oli Anni ka mu kõrval, polnud väga imelik olla.
Tänane hommik on veel eriti tähelepanuväärt. Kõigepealt magasin korralikult sisse. Kõndisin kooli ja kukkusin Kaarsilla treppidest alla. Nagu reaalselt.. lihtsalt kukkusin ja libisesin alla neist. Vähe polnud piinlik või. Ja lisaks sellele otsustas mantli nööp ka minu juurest lahkuda! Tänan. Esimesse tundi jäin hiljaks. Koolis oleksin ka peaaegu trepist alla kukkund, sest lihtsalt.. käis jalas mingi nõks läbi ja kadus alt ära. Õnneks sain käsipuust õigel ajal kinni ja teine jalg oli oknorm. Maruvalus oli ikka. Maru. Suurepärane hommik?
Mõtlesin, et huvitav miks mu tuppa koguaeg külma õhku tuleb kusagilt. Tõmbasin ruloo üles ja avastasin, et tegelikult oli rõduuks lahti. SUVI. Ma ei taha teadagi, mitu päeva see lahti on olnud.

See nädal tuleb ka üpris tegus. Kui ma vaid viitsiksin leida kusagilt seda motivatsiooni kõigega tegeleda, millega peaks.
Ma ei tea, mis saab nädalavahetusel. Reedel on akadeemiline öö, seega laupäeval saaks bussiga koju, aga Pala diskole ei saaks kuidagi, sest ema on tööl ja kuidas ma tagasi linna saaksin? Hmm. Kurb. Ah, mis ma ikka arutan siin seda. Eks ma mõtlen välja midagi.


Aga teie lubage mulle, et saate hakkama! :)
Teie Helen.