See on nii kuradi hingemattev, et me sellises maailmas elame, kus ükskõik kuna ja ükskõik kes võib sulle lihtsalt ühel hetkel selja keerata. Nii ettearvamatu. Maitea, võibolla on mul lihtsalt mingi väga paha aeg, kus ma enam elada ei suuda. Kõrini on. Ausalt. Kuidas me saame üldse kedagi usaldada, kui ühel hetkel võid taibata, et ta on su usaldust ära kasutand.. või.. lihtsalt sind ennast ei usalda? Ma ei mõista. Milleks salatseda ja varjata? Nii katki olen. Tunnen, et siin planeedil ei saagi ma kedagi täielikult usaldada ja uskuda.. kahju.
Lihtsalt.. võibolla piisaks ainult ühe inimese kallistusest, taipamaks, et kõik on korras. Et elu on ilus ja väärt elamist. Aga teda ei ole.
Kui tunnete, et olen teid tagaplaanile jätnud ning ei räägi teiega, siis.. don't põe! Ma pole üldse inimestega rääkind viimasel ajal palju. Ärge küsige mis viga on, ma ei oska vastata.
Masendus?
No comments:
Post a Comment