Kuidagi kodune tunne tuleb, kui laupäeval Tartu kodus olla, tuulekiirusel muutuvat ilma jälgida ja vaikselt omi asju teha. Päev on aga liiga kiiresti lõpule jõudnud.

Eile oli üsna armas päev. Peale tunde käisin Anna, Julia ja Anniga viltuses majas kaasaegse kunsti näitusel. Seal oli meile väike nö tund, kus kogu näitusest ülevaade anti ning pärast näituse põhjalikumat vaatamist ja pisikese töövihiku täitmist uuesti kokku saime ja muljete üle arutlesime. Ma poleks alguses arvanud, et kaasaegne midagi sellist tähendab, kui näiteks Toomiku kakaga täidetud purgid. Ausalt öeldes hakkas mul juba sellele esimest pilku visates halb. Ma usun, et sellest näitusest mingigi ülevaate saamiseks tuleb seda ise külastada. Uskuge mind, see võib üllatada.

Pärast näitust tulin koju ja koristasin veidi, õppisin ja jõin teed. Kuskil kell 8 õhtul tuli Anna linna. Käisime poes ja tulime minu juurde. Tegime vesikat, jõime mu lemmikveini, laulsime karaoket ja käisime õues säraküünlaid põletamas. Öösel tegi Anna spagette. Sõime neid letšoga ning mina.. ohtra soolaga, mida ma isegi ei tundnud eriti. Ta jäi väga äkki magama diivanile ja seega hakkasin ma koristama ning lõpuks äratasin Anna ka üles ja läksime magama. Hommikul kuulsime läbi une, nagu keegi tahaks korterisse sisse murda. Õnneks oli see mu ema, kes riided võttis ja maale sõitis. Magasime edasi, Anna läks varsti pärast seda koju ja mina ärkasin alles lõunal. Õppisin veidi ja nautisin vaba päeva. Käisin tund aega tagasi poes ja tegin süüa, sest päeval ei olnud isu.

Umbes miljon jubedat ja vähemjubedat pilti 

Üldse on nii mõnus lihtsalt olla.. muusikat kuulata ja mõelda maailma asjade üle. Mind täidab juba terve päev ootustunne, mida ma ei mõista. Ei oska olla kuidagi.

But you..

Keep calm and rock on,
Helen