See on kõige jubedam tunne, kui tead, et oled kellelegi tahtmata haiget teinud ja keegi on sinu pärast südamevalu tundnud. Südant ei saa ju sundida ja ma pole eales tahtnud kellegi tundeid riivata. Ma pole kunagi kellelegi valesid lootusi ju andnud. Ma ei öelnud sulle kunagi midagi sellist, et sa endas lootusi oleks tekitanud. Me ei teinud koos mitte midagi. Isegi ei näinud üksteist. Mu õde rääkis, et sa olid istunud koolis diivanitel, teda kaua vaadanud ja jälle öelnud talle, et ta on minu näoga. Ja et me oleme väga sarnased. Kohe kui jutt minu peale läks, muutusid sa väga kurvaks. Ma ei tea, mida sa mõelnud või tundnud oled, aga ma ei saa sellest mitte kuidagi aru. Ma tahaksin sinuga lihtsalt rääkida ja sulle mõne asja selgeks teha. Siis ei pea sa alati minu õde nähes või mu nime kuuldes kurvastama. See pole õige.


Istusin keemias Kallega ja õpetaja ütles midagi ning sellest lähtuvalt läks jutt õnne peale. Ma küsisin, kas ta on õnnelik. Algul ei osanud ta kuidagi vastata ja mõtles päris kaua. Lõpuks ütles siiski, et on. Kui ta minu käest seda küsis, siis ma ei osanud midagi öelda. On asju, mille pärast ma olen õnnelik, kuid nii palju on seda, mis sellele vastu räägib. See on sama raske küsimus nagu Mis on elu mõte, või Mis värvi on armastus. Vastus oleneb sellest, millisest vaatevinklist küsimusele läheneda. Ma olen õnnelik, et ma pole surmavalt haige, mul on väärt sõbrad, isegi kui ma neid eriti ei näe, mul on Allar, perekond, ma saan tegeleda sellega, mis mulle meeldib, mul on kõik eluks vajalik olemas, ma pole kodutu jne.. Tulekski mõelda sellele, mis mul on, mitte sellele mida mul pole ja ei saa. Kõik inimesed on õnnelikud.. mingilmoel:) Kas te olete õnnelikud?