See on kummaline, kuidas inimesed ei saa aru, kui neist hoolitakse. Võibolla pole asi ainult neis, kellest hoolitakse. Võibolla ei oska inimesed oma hoolivust välja näidata, seda teistega jagada? Võibolla olen mina just see, kes ei saa aru, et ma pole üksi, vaid minuga on inimesed, kellele ma korda lähen? Võibolla ei näita nad seda välja? Keegi pole siin maailmas täiesti üksi. Või on? Öeldakse ju, et igaühe jaoks on kuskil keegi. Võibolla nad pole teda veel lihtsalt leidnud? Mis saab siis, kui ei leiagi? Kas neist ei hoolita? Nii imestusväärne on hetk, mil avastad, et lisaks neile, kes sinuga alati koos on olnud, on tekkinud uued inimesed, kellele sa korda lähed, seejuures sind isegi mitte tundes. Neid huvitab, mida sa teed, kuidas sul läheb, kellega sa oled. Nad hoolivad. Neile on tähtis, et sul oleks hea. Tuleb osata silmad avada ja inimesi lahtisema pilguga vaadata. Võibolla polegi kõik nii must-valge.
:)