hingepragu

Juba pikemat aega tunnen, kuidas mind rõhuvad asjad, mis on juba ammu ära olnud. Nimelt on poole aastaga olnud kaks insidenti, peale mida pole ma suutnud ilma kahetsustundeta edasi minna. Mitte selle pärast, mida ma teinud olen, vaid just selle, mille tegemata jätnud olen, kuid mis nendel hetkedel just need õiged tundmused paistsid olevat.
Esimene oli suvel Palamusel peol, kui sadas paduvihma ning piisad armutult maad püüdsid uputada. Istusin vihma eest varjul ja täitsin oma tühja kõhtu baaris pingil. Sinna jooksis üks noor poiss, kes nii väga meenutas mulle mu oma venda, olles umbes sama vana ja tõmmu. Arvata ju võib, et ta otsis kõigest vihma eest pelgupaika, kuid mulle näis kõik teisiti. Tal oli nii hirmunud pilk ja olek. Ma vaatasin teda ja tema mind. Tundsin, kuidas ta nagu tahaks mulle öelda midagi. Sel hetkel olid mul süümepiinad selle pärast, et ma sõin. Et mul oli toit käes. Mul oli tunne, nagu oleks ta just põgenenud või vajaks abi. Võitlesin minuteid endaga, et võtta kokku see julgus, minna ligi ja lihtsalt küsida, kas temaga on kõik korras või kas ta vajab midagi. Ma ei teinud seda. Ja tema viibis tegelikult ruumis vaid mõne hetke ja lahkus. Kui halb oli mul pärast olla.. Mul oli millegi pärast tunne, et ma saan aru, mida tema tunneb. Nagu ma teaks täpselt.. ja see tunne ei läinud ära. See püsib siiani.
Teine oli vaid mõnda aega tagasi, detsembrikuus. Just sellel kõige külmemal ajal sellel kuul, kui väljas olla oli tõeline katsumus. Olin vaid mõnda aega õhu käes, kui tundsin juba, kuidas oma keha on raske tunnetada. Pidin teed ületama. Foor oli punane ning sinna oli kogunenud juba palju inimesi. Ja siis ma märkasin teda, üsna enda lähedal. Üks vana mees, kes kepi abil imeväikeste sammudega ja vaevaliselt edasi liikus. Väike toidukott käes. Ta ei olnud ei kodutu ega joodik. Korralikud, puhtad riided, kuid nägu täis valu ning siirust. Ainuke mõte oli see, et kuidas ta küll hakkama saab, kui väljas on niinii külm ja mina, liikudes kiiresti, pidin juba külma pärast murduma. Ma tahtsin temalt küsida, kas ta vajab abi. Need minutid, sekundid foori taga tundusid nii pikad. Sel hetkel tuli kõige vääram mõte minu pähe: Kuidas inimesed vaatavad mind, kui ma lähen? Ja samas ei suutnud ma mõista, miks mitte keegi ei aita? Mitte keegi. Võibolla poleks ta abi vajanudki, kuid.. mille kuradi pärast ma olen selline- foor läks roheliseks ning koos inimmassiga hakkasin mõtlematult edasi kõndima. Keha tegi üht, mõistus teist. Teadsin kui raske on mul pärast selliste tunnetega edasi minna, kuid tegin seda ikka. Kui valus oli mul terve see õhtu mõelda, kui halb inimene ma olen. Meie oleme.
Lubasin endale, et see oli viimane kord. Ma teen vigu selleks, et neist õppida ja aru saada, mis on õige. Nüüd ma tean.
Samas olen aidanud inimest, kes valetas mulle silma. Üks mees, kes siin lähedal elab. Korjab pudeleid prügikastidest ja nii iga päev. Mul oli valus seda vaadata. Ühel päeval kohtasin teda oma maja ees ja hakkasime rääkima. Sain teada, et tal on käsi haige ning selle pärast ei saa ta tööd teha. Ta ei joo. Tema aias on alati palju linde- ta toidab neid. Süda muutus hellaks. Tõin toast kõik pudelid ja hunniku sente. Mul polnud kahju, kuid mõne päeva pärast pettusin nii sügavalt, et raske on enam kedagi uskuda. Õigemini.. uskuda iseennast- tunded ja mõtted, mida ma kedagi nähes tunnen- need on valed? On raske kirjeldada seda tunnet, kui vaatasin aknast välja ning nägin seda sama hea südamega vanameest pudel käes mööda tänavad tuigerdamas. Viha. Pettumus.

Saan ma end üldse enam usaldada?