See pole nii, et keegi aru peaks saama või nähes- mõistma.
Mis tunne on minna üle tee vaatamata, kas parasjagu autod sõidavad või ei?
Kas enesetapp on tõesti nii vääritu tegevus?
See on lahendus. Ärge öelge, et pole, sest see on.
On keegi unistanud sellest, et igal inimesel oleks nupp, kust ennast välja saab lülitada? Et ei peaks valu tundma ega enesetappu tegema. Mõnikord on valu nii suur, et sellega edasi ei saa elada. Siis on seda nuppu vaja. Selleks, et me ei saaks öelda, et elu läheb paremaks- me ei tea seda.
Kui praegu tagasi mõelda, siis tean- elu ei lähe paremaks.
Kui vajutan nuppu, siis ei tea ma, mis edasi oleks võinud tulla.
Ennast piinates tapame vaid sisimuse. Me pole ega saa kunagi enam olla need, kes kord olime. Võibolla ongi tore.
Ei.. mida ma räägin.
Ma olen viimasel ajal päris pikalt juurelnud selle üle, et kui ma läheksin tõesti ilma vasakule-paremale vaatamata üle tee, kas mind päästetaks? Kas oleks juhus ja autojuht pidurdab enne, kui on liiga hilja? Või hoolimatult teele astudes olen ma teinud oma valiku ning ma otsuse tahtel sureksin..?
ReplyDelete