Jutustus

Ühel hetkel. Praegusel hetkel. Tuli tunne.
See tunne on selline, et ma jagan teiega ühte lugu, mille mõni aasta tagasi kirjutasin.

--------------------------------------------------------------------------------

Läksin läbi vihma ja pori

Oli alles oktoobrikuu algus, kuid õhtud olid juba pimedad kui polaarööd ning päikest polnud isegi päeval õieti näha, sest paksud tumedad pilved kaklesid vaba ruumi pärast niigi üleküllastunud taevalaotuses. Üha tihedamini nutsid nad kokkusurutud hingamisruumi pärast ja maapind muutus aina märjemaks ja märjemaks. Jõed hakkasid iga päevaga kiiremini voolama. Tee kaotas oma endise liivase ilme, kattes end üha enam suurenevate poriloikudega. Paks pruun löga mässis maapinna enda alla, haarates kaasa kogu ilu ja värvid, mis sügisest veel alles olid jäänud. Kogu maailm tundus ühtlaselt porine ja märg.

Pidin minema läbi selle sombuse välja koju. Juba esimestel sammudel tundsin, kuidas mu nahk ja riided väikeste pilvepisaratega kattusid. Aeg-ajalt läbistas mu keha kange tuul, otsides avasid, kust mu niiskete riiete alla pugeda. Püüdsin leida võimalikult kuiva teekonda, kuid see ei õnnestunud, sest iga kord, kui jalg maapinda puutus, tungis vesi mu kulunud saabastesse. Iga samm muutus aina raskemaks. Arvasin, et olen lihtsalt väsinud, kuid tegelikult oli pori mu saapad endasse tõmmanud ja need hoopis porikäkiks voolinud.

Lõpuks jõudsin koju. Tuppa astudes vallandus minust siiras rõõm kuiva ja puhta põranda üle. Veel enne, kui kardinad akende ette tõmbasin, vaatasin korraks välja. Pilt, mida nägin, oli hoopis erinev sellest, mida seletas silm ise seal olles. Pilved kiikusid taevapiiril, tekitades värviliste lehtedega puudes lihtsa tantsurütmi. Vihmapiisad tantsisid aknaklaasil ning mängisid maapinnal ringmängu. Isegi pori tundus naervat. Sellel õhtul ma kardinaid ette ei tõmmanudki, sest vaatepilt tekitas minus seletamatu õnnetunde.                                                                          


Helen